Kassipojad õpivad nurruma juba paari päeva vanuselt. Veterinaarid usuvad, et selliselt annavad kassipojad oma emale märku, et „minuga on kõik korras“ ja „ma olen siin“. Nurrumine aitab luua ka sidet kassipoja ja ema vahel.

 

Kui kassid saavad  täiskasvanuks, nurruvad nad endiselt. Paljud arvavadki, et sellega näitab kass oma rahulolu ja rõõmu. Aga nurruda võib kass ka siis, kui ta on viga saanud ja tal on valus. Dr. Elizabeth Von Muggenthaler usub, et nurrumine tekitab madala sagedusega vibratsiooni, millel on tervendav toime. Arvatakse, et nurrumine võib tugevdada luid, leevendada valu ning aitab haavadel paraneda.

 

Looduses on kahte sorti kaslasi: ühed, kes ei nurru, vaid lõrisevad – nagu tiigrid, leopardid, lõvid – ning teised, kes ei lõrise, vaid nurruvad – nagu kodukassid, ilvesed, puumad.

 

Nurrumise mehhanismi kohta oli siiani palju võistlevaid teooriaid. Selliseid nagu kassi võltshäälepaelte sisse- ja väljahingamisest tekkinud võnkumine, verehääl aordis, keeleluu võnkumine, kopsudes tekkiv resonants. Nüüd arvatakse siiski, et nurrumine tuleb kassi häälepaelaaparaadi või häälekarbi rütmilistest impulssidest. Kassi aju saadab hääleaparaadi lihastele korrapäraseid närvisignaale, mispeale nood mitu korda sekundis sulgevad ja avavad hääle läbikäigu. Need lihased töötavad nii sissehingates, kui väljahingates ja nii tundub, et kass võib lõputult nurruda.

 


Allikad:
teadus.ee
http://www.loc.gov/rr/scitech/mysteries/catspurr.html
howstuffworks.com