Kas kass võib süüa koeratoitu või koer kassitoitu, küsitakse sageli.Peres, kus mõlemad lemmikloomad olemas, on raske vältida naabri kausi juures maiustamist. Vastus sõltub lemmikust. Kassile ei tee head süüa koeratoitu igapäevaselt, aga  lihvitud maitsega kass reeglina koera toidust vaimustusse ei satugi. Koer võib süüa kassitoitu küll, aga pole soovitav.  Rasvasem kassitoit teeb vähem fanaatilise trennitegija kiirelt priskeks pallikeseks. Koerale endale küll kasvav kõhuke muret ei valmista, sest kassitoidud lihtsalt maitsevad nii vastupandamatult hästi.

Vahel võib lausa tunduda, et koer oli eelmises elus kass, nii väga meeldib talle kõik mis kassiga seotud. Kui meie uus pereliige,  Jack Russel Berta majja tuli, avastas ta varakult, et toit kassi kausis on palju maitsvam, seega hävis toit sageli enne, kui oma figuurist suuresti lugu pidav kass õhtusöögile jõudiski. Peenele kiisule ei tulnud pähegi end vormist välja süüa, seega oli toit alati ees ja kiisu teadis suurepäraselt palju süüa veetleva vormi säilitamiseks. Nüüd tuli aga elukorraldus ümber mõelda. Pärast pikka arupidamist, kolisime kassi kausi teise ruumi kõrgemale pingile. Koerad teatavasti ronida ei oska. Kass oli mõistagi sügavas hämmingus sellisest asjade käigust, aga mis sa hädaga teed. Nördinud pilgule vaatamata tuli igapäevased hüpped kausi juurde traditsiooniks muuta ja kass harjuski elegantse nõtkusega kausi kõrvale maanduma.

Koer nii mõistev polnud. Mille üle sa rõõmustadki, kui kassi kauss on samahästi kui käeulatuses, näha ja nuusutada, aga kätte ei saa. Nutikas koer asus treenima, ikka hüpe üles ja veel rohkem üles. Tagajalgade lihased oleksid varsti kadedaks teinud iga kõrgushüppaja, aga üles hüppamisest on vähe kasu, kui peale hüpata ei oska. Kulus päris kaua, enne kui koer aru sai, et hüppa palju jaksad, olümpiale võid saada, aga kassiks selles elus paraku siiski mitte. Plaan B sündis pärast seda. Tõeline sõber jagab sinuga kõike, lootis koer ,pugedes nahast välja, et kassiga sõbraks saada. Millal iganes kass nähtavale ei ilmunud, käis koer tal innukalt kannul, sinna juurde seeria vaimustunud hüppeid üles ja alla. Vagur ja pikameelne kass ennast meelitatuna ei tundud. No milleks teile seda hullu vaja oli, võis kassi põlglikust pilgust välja lugeda. Nii tuli  koeral ka plaan B osas  lootused maha matta ja paremaid aegu ootama jääda.

Nüüd mitu aastat hiljem, tõime kogemata koju portsu kassikonserve. Kiirustades sai riiulilt valitud, üsna sarnase välimusega. Sorts konservi läks kuivtoidu peale nagu ikka ja kauss koera ette. Koer nuusutas ja tardus imestusest. Heitis uskumatu pilgu meie poole ja sööstis toidu kallale nagu Metsik koer Dingo. Toit haihtus kümne sekundiga ja seejärel algas ammu unustatud  hüppetrall. Jajah, koer teadis täpselt millega tegemist. Vaadates purki terasemalt, saime asjast aru – kassikonserv. No muidugi! See osutus otsustavaks hetkeks koera elus ja koer ise tõeliseks gurmaaniks.Koera niigi täiuslik haistmine saavutas filigraanse täpsuse. Kui kaussi ei lisatud kassi pildiga konservi, ei vaevunud ta oma pesast välja tulemagi. Tõmbas ninaga õhku , heitis blaseerunud pilgu kausi suunas ja keeras nördinult selja. Tulebki nüüd edaspidi gurmaani toidulauda täiendada ainult hoolikalt valitud, kassi pildiga toodetega.

Üks Berta lemmikleludest on toidupall, selline, mille sisse saab peita maiuspala.  Armutu palli jaht mööda põrandat lõpeb siis, kui viimanegi maiuspala on õnnestunud pallist välja veeretada. Naha saab soojaks ja koerale tegevust mõneks ajaks. Mida rohkem koer palliga harjutas, seda osavamaks ta muutus. Peatselt oskas ta juba hammastega palli sobivasse asendisse keerata ja vajadusel peadki raputada. Maiustustega ei saa liialdada, seega väga tihti me palli ei täitnud. Kuni ükskord, tavapäraste maiustuste  puudumisel, avasime näidiseks saadetud uue maiustustekoti. Kassimaiustused, täiesti juhuslikult . Triggles nimelised, kalkuniga. Koer hüppas õhku juba enne, kui kott sai korralikult avatud. Toppisime maiustused palli ja koer sai palli kätte. Missugune trall nüüd lahti läks – koer jooksis, hüppas, veeretas ja raputas palli ennastunustavalt. Käis vahepeal joomas ja jätkas samas vaimus. Ümarakujulised maiustused  osutusid tõeliseks pähkliks. Liiga suured, et kohe välja kukuksid ja mitte nii pehmed, et kiirelt laguneksid. Koer mässas terve õhtu, kuni lõpuks maiustused kätte sai ja magas seejärel nagu nott kaugele lõunasse.

Taipasime, et oleme avastanud suurepärase talvise fitnessi mugavust armastavale koerale, kes kehvema ilmaga jalutama minemast keeldub ja akna eest läbi kõndivat võõrast kassi ainult põlgliku pilguga piidleb. Võid ju tuulisel hommikul laiskleva koera süles välja viia, aga sel viisil kulutad kaloreid ise koera asemel. Nüüdseks on probleem lahendatud. Koer saab oma palli, kus üks osa tavapäraseid kondikujulisi koeramaiustusi, et liigset frustratsiooni ei tekiks ja lisaks mõned suuremad trigglesid, et lõbu liiga ruttu mööda ei saaks. Kaugel see kevadki enam, kui päevad sel viisil kiirelt mööduvad. Keda tabas äratundmisrõõm – soovitan proovida!